Saue Päevakeskus

Teated


Päevakeskus ei võta vastu sularaha.
Arve tuleb tasuda Saue Linnavalitsuse kassasse või
Saue Linnavalitsuse arveldusarvele

selgitusesse alati ära märkida, mille eest tasuti

Reiside ja teatri väljasõitude korral enne maksmist tuleb sõlmida
päevakeskuses leping

Swedbank: EE53 2200 0011 2015 5821

SEB pank: EE78 1010 2200 2878 2015

Nordea pank: EE02 1700 0170 0182 1116

Danskebank: EE39 3300 3328 1052 0008

    

20. juuli sisustab Saue Päevakeskus Kõrgessaares
memme - taadi suvepidu

Sellel päeval on päevakeskus suletud!

 

 

Selgituseks 12.05.2017 Harju Elu artiklile  Kes hävitas Kehra lahingu mälestussamba?
1. 02.05.2017 saatsin Harju Elu toimetusele järgmise kirja: Lp Ülo Russak ja Andres Tohver. 28. aprilli Harju Elu artikli Anija vald sobib taastada Kehra lahingu monumendi kohta. Kahjuks pean jälle juhtima Harju Elu tähelepanu Lahinguvälja monumendi lõhkumisele juba Eestis kommunistliku riigipöörde järel, suvel 1940.  Vaata manuses Raudteevahi maja.
2. Edastasin kirja; Lp Anne Oruaas, Ants Miidla ja Anija vallavanem Arvi Karotam. Palvega aidata ajaloolise töe vormistamisel.
3. Hr Andres Tohveriga kohtusime Tallinnas, kohvikus Kolm õde, pärast kauaaegse sõbra, pastor  Ülo Meriloo ärasaatmist Oleviste kirikus 5. mail. Mälestussamba tükkide saatuse selgitamiseks andsin hr Ants Miidla telefoninumbri.
 
RAUDTEEVAHI MAJA                   Daniel Märtmaa     17.01.2015
Lp Ants Miidla. Küsisid mälestusi raudteevahtide majadest. Rahvas kutsus neid siis raudteeputkadeks. Ära pane pahaks, kui Anija vallas mulle teadaolevate  raudteevahtide  maju meenutades kasutan nii sissejuhatuseks, kui ka enda kehvaksjäänud mälu kosutuseks veidi Sulle varemsaadetut seoses  Lahinguväljaga.   Ja algul viimistlemata kujul. Kindlasti on Sul küsimusi. Eks täiendamise käigus kohendan ka seda teksti. Ilusamat aega soovides, kui oli siis!               Daniel 15. jaanuarl 2015
Lp Harju Elu toimetus, Pr Anne Oruaas,   Hr Ants Miidla       Tänase Harju Elu 7. leheküljel olevas artiklis "Lahinguvälja monument sai viida ja infotahvli" on viga. Nimetatud artiklis on märgitud, et mälestusmärk õhiti 1944. aasta lõpus või järgmise aasta alguses. Minu andmetel õhiti see juba aastal 1940 kohaliku tegelase initsiatiivil. Enne seda nägin sammast ka tervelt, kui isaga sageli Kehrast Jänedale, tema onule Kukeveres külla sõitsime. Aga 1941. aastal rongiga Jänedale sõites olid vaid sambatükid hunnikus.  Karjapoisina uurisin neid aastatel 1943/44. Vaata ka minu mahukaid MEENUTUSI aastast 1999.                                                                                            Daniel   19. detsembril.2014    
Tere Ants. Aitäh kutsumast külastama Vabadussõja pöördelisi lahingukohti (soomusrong nr 1 näitus Aegviidus, Priske, Lahinguvälja, Voose ja Vetla)  nende sündmuste 96. aastapäeval, 4. jaanuaril 2015!  Küsisid punaste matusepaiga asukohta Lahinguväljal.  Kohalikud rääkisid kuue punaste sõduri matmiskohast metsa ääres, kus suur pajupõõsas. See oli samba kohast ligi 100 m Mustjõe poole, metsa ääres,  raudteest vast paarümmend meetrit kaugemal, kui mälestussammas. Ühe kuulujutu kohaselt pärast sõda need kondid viidi ära? Vast siit ka arvamus samba õhkimisest siis? Tegelikult õhkis samba  seal kõrval, Arudevahe talus elanud tegelane, kes läks Punaarmeega Venemaale ja 44ndal tuli tagasi. Oma naisel  käskis saksa vormis mehega saadud imiku likvideerida, mida see ka tegi. Laiba viskas jõkke, mis  jäi Kehralaagri sõdurite  ehitatud silla (suubus mõisahärra poolt kaevatud, nüüd suure hõbepajuga saare kõrvalt mõisahoone ja siis mõisa õunaaia, praeguse palvemaja vahele) toe taha mitmeks päevaks. Sellest olen kirjutanud ka varem.  Arudevahe (vist mitte Lääne) talu perenaine näitas mulle tagumikku, kui 44ndal sealkandis lehmi karjatasin. Tuli koos pulliga meid ära ajama. Suurte sarvedega elukas treis heinakuhjast hulga heina, vist minu lehmakarjale mulje avaldamiseks.   Daniel 24.12.2014              Meie Haaviku kodu oli Kehra raudteejaama ning  tselluloositehase poolt vaadates teisel pool Jägala jõge, Ülejõe külas, Anija vallas, Harjumaal.
         Endel Indermitte. Karjatusperioodil 1943. aastal elasin Verioja metsavahi talus, mis on alles tänini. Asub Lahinguvälja peatuse lähedal, mõnisada meetrit raudteest. Vasakut kätt, Mustjõe poole. Karjatasin nende ja Roopi pere kümmekonda lehma pluss paarkümmend lammast. Põhiline karjatuskoht oli Matsi ja Nalgi talude heinamaad ning mets sealt edasi. Hiljem, siis veel heas korras heinaküüni palgile lõikasin noaga: Ich bin 13 jahre alt! Tutvusin mulle väga sõbraliku mehega, kelle nimi oli Indermitte. Ta oli minu kasvu, väikese vuntsiga sale mees. Meenub, et ta õpetas mulle kalavõrkude kudumist ja parandamist. Arvatavasti käis ka võrkudega lähedalasuvast Veriojast kalu püüdmas. Et see perekonnanimi on küllaltki haruldane, pärisin võimaliku sugulase kohta Oleviste ja Rahvusmeeskoori lauljalt Ott Indermitte. Esimesel korral kehitas õlgu. Aga kui ma sama temalt mõni aeg hiljem uuesti küsisin, päris ta kõigepealt, kas eesnimi oli Endel. Seda ma muidugi enam ei mäletanud. Järgmiselt küsis, kas vunts sarnases Hitleri omale. Nii see tõesti oli. Nii selgus, et Endel Indermitte (nüüd surnud) oli Oti vanaisa ja sel ajal metsavend.
         Samagonniajamine 12 aastase karjapoisina märkasin sügisepoole omapärast tegevust. Valmistati linnaseid, keedeti kartuleid, valmistati meskit. Kõike püüti teha  minu eest salaja. Aam meskiga, suur pada kaane, kaabitsa ja sellega ühendatud vändaga, jahutustorustik ja veetünn viidi metsa. Kividele asetatud pajale tehti tuli alla, keerutati vänta. Jälgisin seda lähedal loomi karjatades. Puskaritegu aga ei õnnestunud, sest arvatavasti vale käärimise tõttu osutus lähtematerjal kõlbmatuks. Loomad keeldusid „meskit“ söömast. Kui metsavaht hobuse koonu vägisi selle kraami sisse surus, kargas hobune eemale ja ajas vonkleva  keele uskumatult pikalt suust välja. Muide, metsad talude ümbruses olid siis reeglina taolisi, paja toetamiseks vajalike kividega tuleasemeid täis. Kui selle keelatud tegevuse untsimineku kohta metsavahilt küsisin, ehmatas ja tõrkumisest hoolimata pani mulle tasku viis marka. Minu, karjapoisi kahe aasta kogu teenistus oli siis vaid üks lammas. Muidugi sain süüa, mis oli sõjaajal oluline soodustus.
         Lahinguvälja jaam (vahepeal Vikipalu teivasjaama nime ennistamist nõudsin ka mina) asub umbes 4 km kaugusel Kehrast Mustjõe poole. 1943. aasta suvel elasin karjapoisina Verioja metsavahi ja 1944. aastal Roopi raudteemajas (nn putkas). Mõlemad asusid Lahinguvälja lähedal. Nimi tuleneb punaste pealetungi peatamisest Vabadussõjas. Metsaveerde oli üteluste kohaselt maetud 6 enamlast. Hauda kattis suur pajupõõsas. Endisest kõrtsist talvetee ääres, Arudevahe taluhoonest  umbes 50 meetri kaugusele püstitati vahetult enne sõda sambakujuline mälestusmärk “Siiamaani ja mitte enam”. Naabrite teada õhkis selle 1940. aastal kõrvalasuva talu peremees. Samba tükid jäid samasse kohta hunnikusse. Nüüd on seal suvilad ja mälestusmärk muudetud kujul, koos sambajäänustega.
         Minu Haaviku kodu lähedale maetud saksa sõdurite hauale asetatud teraskiivreid sai ikka pähe proovitud. Kehras oli sakslastel suur õppelaager. Lasketiir paiknes Aavoja kaldal Niidipõllu talu kohal. Sealt lastud “hulkumaläinud” kuulidest susisesid mõned minust õige lähedalt mööda, kui olin karjas Verioja metsavahitalu lähistel. Nagu hiljem sõjalises õpetuses teada sain, ei olevat pliid täis vene püssikuulidel laskekohast kolme kilomeetri kaugusel enam tapvat jõudu? Just nii kaugel viibisin sageli karjas käies. Muide, Saksa püssikuulidel oli terassüdamik.
         Kui kari õhtul koju aetud, läksin mõnikord ka ööbima koju, vaatamata sellele, et pidin siis väga vara tõusma. Käisin raudteel üle nelja kilomeetri. Ja sealt veel kilomeeter koduni. Kõige mõnusam oli astuda mööda roobast, soojal ka paljajalu! See oli hea tasakaaluharjutus!          Rongiliiklus oli siis väga hõre, eriti öösel. Vist kardeti ka bandiite? Üksvahe, mahalaskmisega ähvardades keelati raudeele tulla lähemale, kui sada meetrit. Meenub mind püssiga ähvardamine, sest läksin vaatama õlist kuivaks jäänud rattalaagrist süttinud heinakoormaga vagunit ja rongi. Sõja ajal nägin raudteevaguni põlevat pukslaagrit ning sellest põhjustatud kriiskavat heli rongi sõidul mitmel korral. Venelaste tuleku järel lisandus ameerika veduri hoovastiku kolksumine. See kostis kilomeetrite taha. Hiljem need vedurid viidi USAsse tagasi vanarauaks.
 
Raudteevahi maja
Neid kutsuti ka raudteeputkadeks. Kehrast Mustjõe poole minnes, pärast raudteesilda, ülesõidu juures, raudteest vasakul oli Borissovi putka, saunaga enne teed  (kus meie pere ka vahest käis). Sealt pärit M. Borissova abiellus minu sugulase Johannes Toomingaga Aasa talus. Lapsed Heldur, Eljo ja Ilmi.  Umbes kilomeeter edasi, pärast semafori, raudteest vasakul oli Johansoni (elas ka Pusta?) putka. Sealne elanik rääkis mulle, et kord märkas koju tulles kilomeetri kaugusel tuttavat eesminejat, kes korraks põikas maja juurde. Järgmisel kohtumisel küsis sellelt, kuidas seemneks jäetud kurk maitses? Sirgel raudteel nägi ju kaugele, ka "perspektiivi", mille vene tsaar olevat Peterburi-Moskva raudtee rajamisel nagu ära keelanud. Vasakul pool raudteed, enne Lahinguvälja jaama oli veel Vampsi putka. Seal oli ka raudteetööliste brigaadi kogunemiskoht ja töökuur, kus tööriistu korrastati. Naljaka loo kirveste teritamisest rääkis mulle Eduard Johanson. Korraga käiati kahte kirvest. Kaks meest väntasid käia. Pukkidel istuvad veel kaks meest surusid kirveterad jalaga selle vastu. Räägiti külauudiseid. Järsku märgati, et tera oli mahakäiatud juba sentimeetri võrra. Omapärase nime sai see brigaad 1944. aastal. Ülesandeks oli Roopi putka lähedal raudteetammi remont. Põhiliselt tuli täita killustikuga roopa jätkukohtadel kõrvuti olevate liiprite alused ja kaevata süvend vee äravooluks sealt. Eeskätt seisnes "töö" kaardimängus metsa all. Kui tuli rong, rivistuti tee äärde. Suve jooksul remonditi nii alla poole kilomeetri raudteed. Külarahvas ristis nad sitalepikumeesteks.
         Lahinguvälja teivasjaama juures, paremat kätt oli raudteelaste maja saunaga, samasugune, kui senini säilinu Kulli peatuse juures. Umbes kilomeeter Lahinguväljalt edasi, raudteest paremal oli Roopi putka, kus elasin karjapoisina 1944. aastal, aprillikuust oktoobrini. Seal oli mul siis pistmist ka vene ohvitseriga, kes Roopi peretütrele üritas külge lüüa. Sain tulistada ka tema trofeepüstolist Parabellum. Lõpuks oma laskeoskust neiule demonstreerides lasi katki telegraafijuhtme. Sellest tuli suur pahandus.
         Roopi putkast edasi minnes, paremat kätt oli veel üks raudteeputka. Sellele järgnes hapnikutehas Mustjõel. Kehra jaamast Tallinna poole minnes, tõusu lõpul raudteest paremal oli ka Johansoni putka. Kord juhtusin sealt pärit neiuga koos Tallinna sõitma. Kui üks saksa mundris eesti poiss üritas temaga vestelda, sai vastuseks: "Sõdurid ja koerad on mul ühe pulga peal!" Tema edasist käekäiku ei tea. Seal lähedal, Nahkoi saunas  elasid 19. ja 20. sajandi vahetusel minu isapoolsed sugulased Märtmannid.
         Raudteevahtide majad olid ehitatud ühesuguse projekti järgi. Viimsena nägin taolist Pääsküla depoo vastas, üle raudtee. Tuba, köök ja esik-sahver. Pööningut kasutati panipaigana. Tuli aga arvestada, et see plekk-katuse tõttu läks suvel väga kuumaks. Eraldi oli puukuur ja käimla.  Roopi pere laut oli samal, saun teisel pool raudteed. Asukohad on veel rongilt näha. Majas elasid raudteevaht Roop naisega, poeg, kes võeti 44ndal Saksa sõjaväkke ja tütar. Nimesid ei mäleta. Puukuuri taga kasvatati pinutagust. Pärast pereisa surma abiellus pereema Eduard Johansoniga, kes elas Vikipalus, Kuuma majast vast kilomeetri kaugusel, kus lapsena käisin  sageli. Kuulsin palju hunitavat.
         Raudteevahi ülesanne oli siis kuue tunni jooksul läbida talle määratud teelõik edasi-tagasi. Kaasas mutrivõti roopa ühenduspoltide pingutamiseks, haamer roopanaelte kinnilöömiseks, pika varrega väike haamrike roopa murdekohtade (rohkem talvel, pakasega, jätkukohtade juures) kontrolliks ja kirka, killustiku löömiseks liipri alla. See oli eriti vajalik vihmasel ajal roopa jätkukohtades. Kogunev vesi uhtus sealt killustikku rongi ülesõidul. Tööriistade vedamiseks oli kahe rullikuga, küljele kinnitatud käepidemest ühel roopal lükatav käru. Rongi tulekul oli seda kerge kõrvale tõsta. Öösel roopad lühenesid ja päeval, päikese tõustes jätkuvahe kadus tugeva pauguga. Siis juhtusin ka nägema, kui kuuma ilmaga paisudes roopapaar vonkles nii. et rongid ei saanud sõita. Kui vedur lähenes ca kolmesaja meetri kaugusele, hakkas maja värisema, hüplema. Sellega harjusin ruttu. Rongid sõitsid aeglaselt, vast kuni 40 km/h. Põhiliselt reisiti kaubavagunites. Härrad ja prouad ka mõnes reisivagunis, kus kupeeuksed avanesid vaguni külgedele. Piki rongi liikumiseks oli ratastest väljaspool asunud astmelaud ja siis kinnihoidmiseks käsipuu vaguni küljel. Muide, hiljem olen sõitnud ka Berliinist toodud metroovagunis, millest üks seisab senini Järve peatuse kõrvalteel. Sellest väljavõetud vineerist iste oli ka Saue jaamahoone ooteruumis. Öeldakse, et häid lambaid mahub ühte lauta palju. Kui 1944. aasta septembris saabusid idanaabrid, ööbis Roopi putkas lisaks meile veel õhitud Mustjõe silla kümmekond taastajat Kehrast. Ka minu klassiõe Agnes Õige ema ööbis köögis, voodis. Enamus aga laiali, põrandal, kus ruumi oli.
 
Lahinguvälja mälestusmärk nüüd:       Punaste matmispaik taga, vasakul. Siin 24 MB tõttu kustutstud.


 

 

«
»

Järgmised sündmused Sündmuste arhiiv
Otsi
 
 
 

Telefon: 6 595 070          E-mail: paevakeskus@saue.ee          Kütise 4, 76505 Saue

Koduleht Elitec'st